Steam-Sail Passenger Liner Iroquois

Teatavasti olid ülemöödunud ja eelmise sajandi esimesel poolel maalid meie taluperedes peaaegu olematuks nähtuseks. Erandiks olid vaid rannakülad, kus pea igas peres leidus meremehi ja kellest paljud said tüürimeesteks või  kapteniteks. Just nende kodudes leidus tihti laevapuusepa poolt meisterdatud lihtsates puuraamides pilkutõmbavaid vesi- või õlivärvidega maalitud pilte, mil kujutatud uhked täispurjedes laevad või enda järel suitsulehvikut vedavad aurikud.

Nende piltide allservas  leidub tavaliselt laeva, tema kodusadama, kapteni nimi ja pildi valmimise aeg. Need ongi niinimetatud kaptenipildid, üks merekultuuri paljudest ilmekatest tahkudest. See ülemaailmselt kasutatav termin võib esialgu eksitada, tuues kõigepealt silme ette kaptenite portreed või siis nende endi poolt sooritatud pintsliharjutused. Tegelikult tuntakse  selle mõiste all hoopis kaptenite poolt tellitud pilte oma leivalaevadest.

Täislaev Ennerdale

See ilus traditsioon, millele pandi alus 18. sajandil Vahemere-äärsetes sadamalinnades, levis tänu meremeestele kiiresti üle kogu maailma. Esimesed teadaolevad kaptenipildid maaliti paberile või papile vesivärvidega, hiljem hakati kasutama peamiselt õlivärve ja lõuendit. Loomulikult ei suutnud lihtne laevamees neid pilte tellida, sest need olid küllaltki kallid. Näiteks maksis üks keskmist mõõtu kaptenipilt 20. sajandi algul pool tüürimehe kuupalgast. Seepärast on ka mõistetav, et enamus nende piltide tellijatest olid kaptenid, siit siis ka nimetus kaptenipilt. Hiljem hakati nendest tegema ka fotokoopiaid, mis loomulikult olid palju odavamad. Suurtes mereriikides muutus taoline nähtus  kaptenile otse auküsimuseks: kui vahetas mees laeva, tuli tellida  pilt ka oma uuest laevast. Pika staažiga kaptenitel võis seega olla kodus seinal terve pildigalerii alustest, mis tema juhtimisel kord maailmameredel kiiluvett kündsid.

Kaptenipilte tuleb vaadata kui ülirealistlikke meremaale. Neis on eelkõige lähtutud fakti–  mitte aga kunstitõest. Laevad on neil maalitud teatud distantsilt täies suuruses, kogu oma aus ja hiilguses, kas vasak – või paremparda poolt vaadatuna – enamjaolt täispurjedes, kõik lipud ja vimplid tuules lehvimas. Mõnikord on pildil laeva kujutatud ka kahes või isegi enamas vaates. Sellist ranget paraadlikkust nõudsid tellijad ise, samuti nagu nad nõudsid ka täpsust – laeva proportsioonid pidid olema õiged, kõik teki ja muud detailid pidid olema omal kohal, taglase kujutamisel ei tohtinud olla vähimatki eksimust. Seepärast pidi maalijal olema meremehe silmamõõtu – kui ta tahtis, et leib ja leivakõrvane igapäev laual püsiks.  Kaptenipildil pidi laev ise olema kõige tähtsam objekt, kõik muu oli teisejärguline ja väiksema tähtsusega – olgu see siis vihje asukoha taustale nagu tuletorn, Inglise kanali iseloomulik järsk kriidikallas, Hamleti lossi rohekad tornikiivrid või siis mööduvad laevad. Kuna pilt tuli sageli rutates maalida, siis mere- ja taevataustad tehti lõuendil  juba varem valmis, kuhu siis hiljem sai kiiresti detailselt ja täpselt laeva jäädvustama hakata. Merd kujutati vastavalt oma võimetele: nii võib leida pilte, kus ta on kujutatud üsnagi loomutruult, aga on ka neid, kus ta näeb välja nagu songerdiküntud kartulipõld.

Täislaev Pampa

Seega  pole kaptenipilt mitte ainult üks ilus mälestus kunagi sooritatud merereisist või lihtsalt meeleolukas seinakaunistus, vaid tema tähtsus seisneb eelkõige laeva meremehelikus täpses kujutamisviisis. Just see asjaolu muudab nad suure tähtsusega ajaloolisteks pildidokumentideks purjesõidu õitseaja ja aurulaevanduse algusaja kohta. Neilt piltidelt võime saada informatsiooni laevatüübi, tihti ka ehitusaja, suuruse, kodusadama, kapteni ja isegi umbkaudse asukoha kohta.

Kuigi paljudes maailma sadamates on maalitud aegade jooksul vast kümneid tuhandeid kaptenipilte, on andmed nende maalijatest endist üpris napid. Need maalid on harva signeeritud, seega on nad kunstilisest küljest vaadatuna anonüümsed. Kuna neid maalinud inimeste tööstiil jääb enamjaolt rõhutatud detailikkuse ja asjalikkuse varju, siis ei ole ka akadeemiline kunstiteadus neile kui ühele meremaali liigile pea mingit tähelepanu pööranud. Väheste uurimuste tulemused näitavad, et ühe meistri töid võib leiduda pea kõikjal maailmas, kuhu on vaid ulatunud laevatatavad veed. Mõned nendest olid väga tuntud ja hinnatud, keda siis kaptenid ka üksteisele soojalt soovitasid. Üheks selliseks hinnatud meistriks oli näiteks Inglismaal tegutsenud Reuben Chapell (1870 – 1940), kes teadaolevatel andmetel on maalinud kokku ligikaudu 12 tuhat kaptenipilti. Nüüdseks on kindlaks tehtud umbes 600 maailma eri paigus tegutsenud kaptenipildi maalijat. Peale eespool nimetatud R. Chapelli on alates 19. sajandist tuntumateks meistriteks veel O. Jonson Bergenist, A. Teupken ja J. Spin Amsterdamist, E. Laschke Inglismaalt (ka E. C. Laschtle, ka A. Lasczky – pole täpselt teada, mitme kunstnikuga on siin tegemist). Tuntud on ka belglane J. H. Mohrmann (1857 – 1916), sakslane W. Stoll (1799 – 1878), rootslane L. P. Sjöström (1820 – 1896).

Kolmemastiline bark Lina

Eesti purjelaevu kujutavatel  kaptenipiltidel kordub sageli F. Tammiku nimi, kes oli olnud ise meremees, nii nagu seda olid olnud ka paljud teised selle ala meistrid mujal maailmas. Vähemal määral on Eestis kaptenipiltide maalimisega tegelenud ka E. Allemov, G. Treial, B. Rautsmann, Lass ja T. Lööbas.

Laias laastus võib kaptenipiltide autoreid jagada kolme rühma. Esmalt need, kes valdasid kunstilisi vahendeid professionaalselt. Meri on neil maalitud tavaliselt suure väljendusvõimega, neis on olemas perspektiivitunnet, värvid on maitsekad ning tagasihoidlikud. Seega võib eeldada nende meistrite teatud andekust ja mingil määral ka kunstilist haridust. Just need pildid moodustavad selle žanri kõige väärtuslikuma osa. Teise rühma kuuluvad need, kes ei pannud erilist rõhku kunstilisele väljendusrikkusele, kuid valdasid siiski piisavalt maalimistehnikat ning tundsid ka hästi merd ja laevu. Kolmandaks olid meremeestest pühapäevamaalijad, kellele see tegevus ei olnud leivateenimiseks vaid puhtal kujul vabavahi harrastuseks. Nende piltide väärtus seisneb eelkõige nende võluvas naiivsuses ja autorite siiras merearmastuses. On andmeid, et nii mõnegi napsilembelise endisest meremehest kaptenipildi maalija käsi olevat vindisena kindla käega tõmmanud lõuendile vante ja muid sirgeid jooni, aga kainena ja värisevkäsi saanud hakkama ainult  merelainete maalimisega. Kurbnaljakas, aga siiski tõsi…

Kaptenipilte leidub pea igas sadamalinna meremuuseumis üle terve laia maailma. Nii on neid ka Eesti Meremuuseumi pildikogudes. Nende seas võib näha nii mõnegi eelpoolnimetatud autori töid. Nagu näiteks E. Laschke p/l “Otto” või F. Tammiku poolt maalitud käsmulastele kuulunud ja Eesti ilusaimaks purjelaevaks peetud neljamastiline barkantiin “Tormilind”. Peale “Tormilinnu” on F. Tammik jäädvustanud ka teisi eestlastele kuulunud aluseid nagu “Helma”, “Henry”, tulelaeva “Reserve”, suurtükilaeva “Lembit”, kuid ka kuulsat ja kurva saatusega Taani õppepurjekat “København”. Need näited on vaid osake kaptenipiltidest, mis on tallel Eesti Meremuuseumi fondides. Tervikuna on muuseum neid üldsusele tutvustanud vaid paaril korral – 1988. aastal näitusena muuseumi oma seinte vahel ja 1990. aastal Visbys Gotlandi saarel. Osaliselt on seda tehtud ka aastatel 1991, 1992 ja hiljemgi kolmes Taani, kuues Soome ja ühes Rootsi muuseumis ning Eesti Mereakadeemias.  Eesti Meremuuseumis on  huvilistele vaatamiseks alati väljas väike valik parimatest kaptenipiltidest. Kel rohkem selle kui ühe merekultuuri ilmingu vastu huvi, võib vaatama minna ja  lisa küsida. Kaptenipildi sisse minekuks võib abi saada internetist ja ka rohkete värvipiltidega varustatud saksakeelsest raamatust “Kapitänsbilder. Schiffsporträts seit 1782”. See väärt raamat on välja antud 1972. aastal Rostockis ja selle autoriks on V. Timm.

Barklaev Amy, Otto Muhlenfeld,1871-1907

PS. Kui juhtub nii, et leiate kusagilt kolikambrist või pööningult naivistlikult maalitud tolmunud ja koidest puretud lihtsas puuraamis pildi, millel kujutatud ülalkirjeldatud viisil purjelaev, siis teadke, et hoiate käes minevikuhõngulist taiest, midagi väga väärtuslikku ja kordumatut.

Kaptenipilte kahjuks enam ei maalita, laevapilte aga veel küll. Tean ja tunnen Eestis üht kunstnikuandega endist meremeest, Vladimir Plaksat, kes on lõuendile kandnud pool tosinat laeva, millel ta kunagi oma igapäist leiba teenides merd sõitis. Ajad ja kombed on muutunud, nüüd asendab kaptenipildi maalijat fotoaparaat. Aga kui paljudel meist on kodus seinal korralikult, st. kaptenipildilaadselt pildistatud oma laeva pilti…?

Rein Albri, Eesti Mereakadeemia.