The Tall Ships Races regatid: suurejoonelised ka rasketel aegadel

Aasta 2011 saab läbi ja on kokkuvõtete tegemise aeg. Jahi St. Iv meeskond osales sel aastal lausa kahel purjelaevade regatil ja STI Eesti Noorte Purjeõppeseltsi egiidi all seilas Eesti lipp koos teiste suurte purjelaevadega kaasa ja samuti lehvis lipp TSI aastakonverentsil.

Tekst: Madis Rallmann, St Iv jahimeeskonna liige:

The Tall Ships Races 2011 ja The Culture 2011 Tall Ships Regatta kokkuvõte

Toulonis TSI aastakonverentsil saime palju infot ja tagasisidet selle aasta regattide kohta just selles osas, mida ise kohal olles on väga raske hinnata ning sellest infost koorus välja kaks teemat: esiteks on ka Euroopas hetkel rasked ajad nagu meilgi. Äri ei lähe nii hästi kui varem ja see kõik on mõjutanud just võõrustavate sadamate võimalusi ja nende käsutuses olevaid vahendeid.
Teiseks kuna TSR regati sadama projekti alustatakse keskmiselt 4-5 aastat enne regatti, siis kõik korraldajad, nii rahvuslikud purjeõppeseltsid kui ka linnad rääkisid kulude kokkuhoidmisest ja uute, seni kasutamata vahendite leidmisest.
Tavaline regatisadama korraldus on järgmine: kohalik rahvuslik purjeõppeselts koostöös võõrustada sooviva linnaga loovad ühise organisatsiooni, mis hakkab laevastiku vastuvõttu organiseerima. Enamasti maksab linn suurema osa eelarvest, ülejäänud 25-35% tuleb koguda sponsoritelt. Lisaks sellele peab iga võõrustav sadam tooma merele vähemalt sada noort, kas sponsorite või noorte enese rahadega ning tagama suurtele purjelaevadele teenistuse korporatiivlõunate, ürituste ja muu sellise näol. Purjejahi ülalpidamine on kallis, kuid veel kallim on pidada suuri purjelaevu nagu MIR, CHRISTIAN RADICH, SEDOV jt. Loomulikult pakuvad linn ja sadam programmi tervele laevastikule: kultuuri- ja spordiüritusi ning pidusid pea 3000 meeskonnaliikmele, pidulikku vastuvõttu kaptenitele ja laevaohvitseridele.
Tekib küsimus, et miks peaks üleüldse tegema midagi sellist, eriti veel praeguses majandusseisus? Miks võtta ette raske 4-5 aastane töö ja tuua oma riiki ja linna The Tall Ships Races regatt? Vastus on lihtne ja selge – ühiskondlik ja majanduslik kasu. Seda argumenti toetavad reaalsed faktid nii varasematest aastatest kui ka 2011 aasta kokkuvõttest.
Aastal 2011 toimus 2 eraldiseisvat võistlust – The Tall Ships Races 2011 Atlandi ookeanil ja The Culture 2011 Tall Ships Regatta Läänemerel.
The Tall Ships Races 2011 algas Iirimaalt, koosnes 3 võidusõidust ja ühest cruise-in-company etapist ning peatus 5 võõrustavas sadamas ja 12 cruise-in-company sadamas. Selle aasta võõrustajad olid elanike arvu järgi suuruselt meie Pärnu ja Tartu mõõtu linnad (40-60 tuhande kanti) ja kõige väiksem linn oli Lerwick, kus elanikke vaevu 8000. Cruise-in-company sadamateks olid pisikesed kalurilinnad, mis vaevu linna mõõdu välja andsid, aga ka väiksemad rannikulinnad.
Purjelaevade paraadilt

Pilt purjelaevade paraadilt Turus

Osales 87 purjelaeva 15 riigist ja pea 7000 meeskonnaliiget 30 erinevast riigist. Kõige vähem pealtvaatajaid käis Shetlandi saartel, kus külastas sadamat ligikaudu 27000+ pealtvaatajat, kuid arvesse tuleb võtta ka fakti, et Shetlandi saartel elab 2009. aasta andmetel 22 210 elanikku.  Lisaks olid kõik hotellid pungil turiste täis. Waterfordis ja Halmstadis, kus elanikke sama palju kui Pärnus, käis pealtvaatajaid kolme päeva jooksul vastavalt 500 000 ja 400 000. Ka Stavangeris käis 500 000 pealtvaatajat. Peavõidu sai Glasgow satelliitlinn Greenock, kus külastajaid käis ca 800 000.
Kogu regatt sai meediakajastust üle 16 miljoni euro eest. Laevade pardal said sponsorid korraldada 125 väga eksklusiivset pidu ja vastuvõttu.
The Culture 2011 Tall Ships Regata toimus Läänemerel. Kuigi laevu osales sellel vähem kui põhiregatil, ei jäänud pealtvaatajate arv põhiregatile grammigi alla. Pealtvaatajatele, äridele, sadamalinnadele ja meediale lisandub veel linnale osaks saanud tähelepanu, linnaelanike rahulolu ja uhkus oma linna üle.
Kui vastuvõtt sadamas on hästi organiseeritud, siis jääb see üle 3000 laevadel viibivatele Euroopa noorele igavesti meelde kui koht, kuhu tasub alati tagasi tulla. Lugusid oma seiklustest räägitakse veel sadadele ja jagatakse muljeid sotsiaalmeedias. Halmstadi näitel saab öelda, et  Rootsi lääneranniku väike ülikoolilinn pidas antud sündmust Halmstadi ajaloo parimaks ürituseks ja linnaelanikud tundsid saavutatu üle tohutut uhkust. Samasugust tagasisidet tuli Waterfordist, Turust ja Gdynia esindajatelt. Kõik need linnad väljendasid soovi kandideerida TSR regatisadamaks ka tulevikus. Olenemata rasketest aegadest on Iirimaal Dublin regati viimaseks sadamaks ka 2012. aasta regatil.
Ja mis kõige tähtsam lisaks sadamamelule: Osalevatel noortel on võimalik kogeda midagi täiesti uut, saada eluks äärmiselt vajalikke oskusi, olgu selleks siis meeskonnatöö, eneseületamine, purjetööd ja karm meri või hoopis söögitegemine, koristamine, elamine piiratud võimalustes ja ilma interneti ja mobiilsideta. Kõik see kokku on hindamatu kasu nii noortele endile kui pikas perspektiivis saatjariigile tervikuna.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kahtlemata on hetkel rasked ajad. Euroopas on mitmeid sisemisi probleeme ja  raha on kõigil vähe, kuid sellest olenemata on The Tall Ships Races regatid sündmus, mis paneb ka kõige kaugemate ja isoleeritumate paikade elu ja majanduse keema, toob linnadesse sadu tuhandeid külalisi ja loob peomeeleolu, mida jäävad kõik linnad tagasi igatsema. Laevastik on juba iseenesest suurejooneline, ka ilma ühegi kohviku, kontserdi või pidustuseta, lihtsalt vaid vaadates sadamasse tulles ja kai ääres seistes. See on pilt, mida mäletatakse igavesti ja millest räägitakse aastaid.
Regatisõidud on peegeldus minevikust, ajast mil merd sõideti oskuste ja kogemustega, mitte diiselmootori ja GPS-ga.  The Tall Ships Races on noorte elu mõjutav sündmus, regatid aitavad kasvada võimekail ja enesekindlatel inimestel, kellele jääb alatiseks soe mälestus purjetamisest, merest, purjekatest, meeskonnatundest ja sõprusest.
race

race

P.S Tähele tasub panna ka seda, et aastal 2013 läbib regatt TSR osaliselt Väinamerd (Regatilinnadeks on Helsingi ja Riia).
P.P.S 2015 aasta regatilinnad on ka juba valitud.

Teksti allikas: STI Eesti

Rubriigid: The Tall Ships Races, Ühine reis merel | Kommenteeri

Kuidas käis Turmi veeskamine

Üks paar aastat vana videoklipp vaatamiseks.

Reporter.ee 2009

Reporter.ee 2009

Praeguseks on viikingilaev rännanud üsna palju, nii üle merede kui ka maad mööda.

Detsembris 2011 ei viibi Turm üldse Eestiski.

Rubriigid: EALS-i laevad, Video | Kommenteeri

Milline on ajalooline laev?

1. Küsimus: Milline on ajalooline laev ja milline ajalooline laev kindlasti ei ole? Mis on vanade laevade hoidmise ja taasehitamise üldine eesmärk? Kuidas on ajalooline laev määratletud teistes riikides ja kuidas meil?
Vastus: Milline? – sellele küsimusele vastab üheselt Meresõiduohutuse seadus §2 p.25. Selline süsteem ei kehti ainult meil Eestis vaid tervikuna Euroopas. Muide EALS on samanimelise Euroopa seltsi liige. Euroopa Seltsis on ligi 8000 laeva! Säilitades ajaloolisi laevu – sellega säilitame mitte ainult tehnikat, vaid säilitame oma ajalugu, oma merekultuuri ja traditsioone, mis on eriti tähtis kui tahame merendusse tuua noori.

2. Küsimus: Millisel viisil on ajaloolised laevad Eesti kultuuri püsiväärtuste osa?
Vastus: Ajaloolised laevad säilivad ise ja säilitavad traditsioonilisi meresõiduoskusi(merekultuuripärandit) kõige paremini merd sõites, mitte muuseumis seistes. Merepärandi igakülgne teadvustamine ja säilitamine tuleb lugeda põhialuseks Eesti kui mereriigi potentsiaali realiseerimisel. Merepärandi hoidmine, merenduskogukondade, sealhulgas sadamalinnade ja traditsiooniliselt kalandustegevusega tegelevate kogukondade toetamine ning nende traditsiooniliste oskuste säilitamine on olulised eestlaste kui mererahva identiteedi tugevdamise seisukohast. Noorte mereline kasvatus ja suunamine harrastusliku veeliikluse juurde annab juurdekasvu professionaalstele merega seotud tegevusaladealadele.
EALS missiooniks on taastada Eesti kui traditsioonilise mereriigi kultuuriajaloolist pärandit, kinnistada Eesti meresõidutraditsioone, propageerida merendust noorsoo hulgas ning pakkuda turistidele temaatilist atraktsiooni, kinnistamaks Eesti kui mereriigi kuvandit. Ajalooliste laevade kui kultuuriajaloo väärtuste kandajate säilitamist ja taastamist on Euroopa liikmesriikides ülimalt oluliseks peetud. (vt. Barcelona harta)

3. Küsimus: Kuidas kohanevad ja kohandatakse ajaloolised laevad tänapäeva nõuetega?
Vastus:
See küsimus ja probleem oligi põhiliseks, miks Euroopas ja ka meil moodustati sellekohase nimega selts. Selleks et täita aina kasvavad nõueded Meresõiduohutuse valdkonnas, hakkasime koos otsima teid, mis aitaks kompenseerida vananenud tehnika võimalusi. Käiku läheb seadmete või mehanismide dubleerimine, meeskonna töö ümberkorraldamine, koostöö mereadministratsiooni tehnilise järelevalvega. Kõik need valikud ei tohi mingilgi moel ohustada meresõiduohutust.

4. Küsimus: Kas tänapäeval ehitatud puulaeva võib nimetada ajalooliseks laevaks? Mis erinevus on vanal laeval ja uuel laeval, mis ehitatud vanade jooniste järgi?
Vastus: Iga puulaev ei ole veel veel ajalooline laev ainult sellepärast, et ehituseks on kasutatud puitu! Kui jutt on koopiast(replika)–uusehitusest, siis et saada tunnustatud ajaloolise laevana peab ta olema konkreetse lava koopia või laevatüübikoopia ja peab olema ehitatud alugupärastest materjalidest. On lubatud mõningad erinevused – kõik need on juba määratletud dokumendis “ajaloolise laeva hindamiskriteeriumid”, mis on kookõlastatud Veeteede Ametiga.

5. Küsimus: Kas vanad laevad on vaid turismiobjektid või on midagi enamat?
Vastus: Terves maailmas on mereturism põhivahend, et ajalooline laev ise teenib raha enda kulude katteks, rahaline tugi ei ole antud olukorras eesmärgiks omaette.

6. Küsimus: Soovin ehitada replikat, mida pean tegema?
Vastus: Kui soovid ehitada replikat – pead omama tahtmist, raha ja meeskonda, omama originaaljooniseid, vana fotot või maketti ning alustama ehitusega ning on vaja veenda EALS-i kaudu Veeteede ametit, et tegemist on ajaloolise laevaga.

Rubriigid: Ajalooline laev, Ajalooline laev ja seadusandlus, Ajalooline laev ja tehniline lähenemine, KKK | Kommenteeri

Täna on Kajsamoori lipupäev

Laev sai täna Eesti laevaregistri tunnistuse ja edasi seilab see laev Eesti lipu all (kutsungiga ESKM)!

Nüüdsest ahtris enam Saksamaa lipp ei lehvi. EALSi meeskond ühineb õnnitlejatega!

Kajsamoor Suurupi laevateel 15.07.2011

Rubriigid: Ajalooline laev, EALS-i laevad, Foto, Uudis | Kommenteeri

Herkki Haldre: Noortele tuleb anda võimalus

Üks seitsmenda klassi poiss ütles mulle kevadisel koolilastega purjetusretkel, et see on tema läbi aegade parim klassiekskursioon. Ja siis oli üks gümnaasiumitüdruk, kes kauples ennast kiiresti vabatahtlikuks meremeheks pikemale meresõidule kaasa. Siis oli paras tubli plikatirts, kes teatas väga iseteadlikult, et temast saab suureks saades laevakapten ja leidis silda tulles suure iseenesestmõistetavusega, et ta võtab nüüd laeva üle.

Ja siis oli üks 10-aastane poiss, valge kaptenimüts peas, kes teadis suurepäraselt mereterminoloogiat ja seda, mis laevas toimub ning ütles, et ta teab seda kõike, kuna loeb palju. Ise purjetamas ei käi ja isa ka meremees ei ole. Aga tema mure oli veel vähene lugemus, nimetas, et peaks meteoroloogiat veel juurde võtma. Usun, et paljud 10-aastased ei tea seda sõnagi rääkimata vajadusest meteoroloogiat studeerida.

Warnemündest lahkumine, Krusensternil 2011. Foto: M. Vaik

Meie koolilaste-sõitudel on erinevas vanuses lapsed alati hästi huvilised nii otsi sikutama ja muidugi seisavad suure õhinaga järjekorras, et saaks natuke rooli hoida. Ma mõtlen, et kui sajast laevaga sõitmas käinud lapsest ühele merepisik sisse läheb, siis peaksid need sõidud ennast ära tasuma küll. Peaaegu igas koolilaste rühmas on üks, kes käib purjetamistrennis või isaga merel. Ja samas vaatame minu eelmist lauset teistpidi – meie suures mereriigis ja ajalooliste juurtega meresõitja rahva hulgas on igas klassikomplektis on ainult üks, kes on merega tuttav…

Kõrvalmärkusena siia – meie täiskasvanud külaliste puhul olen teinud huvitava tähelepaneku, kui vanasti öeldi, et laevad olid puust ja mehed rauast, siis nüüd tuleb seda kohendada ütlusega “naised on tegijad ja mehed leiavad ettekäände”.

“Kajsamoori” ühe kahvelpurje üles võtmiseks läheb vaja kas kahte õppinud meest, nelja täiskasvanud inimest või kaheksa koolilast. Kui me tahaksime kõigi purjedega korraga opereerida, siis kujuneks jungade hulk ütlemata suureks sellisel viisil. Ega ilmaasjata pole õppelaev “Krusernsternil” peal 120 kursanti. Osaliselt on siin vaja toorest jõudu, ülejäänud osa tuleb oskustest (nagu alati). Aga alati saab ju hakkama ka tegutsedes deviisi all “jõud võidab mõistuse”.

Tähelepanuväärne ongi see, et kahveltagalase tekkides oli siinses rannasõidus kahemastiliste kaljaste meeskondades tavaliselt ainult 2-4 meest. Sai kõigi töödega hakkama ja mõistusega tegutsedes käis jõud ka purjedest üle. Meenub vana lugu Hiiumaalt, kus halukaljas tuli Tallinnasse küttepuid tooma. Isa, laeva kapten jagas õhtul enne suurde linna minekut pojale õpetussõnad peale, et hommikul on väljasõit kl. 07.00 ja laev hilinejaid ei oota. Hommikul on poiss õigeaegselt platsis, kell on 07.00 ja isa ei kusagil. Kapteni käsk  on seaduseks, laev hilinejaid ei oota, nii võttiski laev kursi tagasi Hiiumaa peale ja poiss, kes oli kahemehelises meeskonnas ainus laevapere liige, viis laeva üksinda koju tagasi. Vanamees olla hiljem Hiiumaale maad pidi järgi jõudnud.

Jutul on selles kohas tõetera sees, et seda tüüpi laevad on tõepoolest kaunis lihtsad käsitseda ja ma ei vaidle vastu, et ka üksinda on võimalik hakkama saada. Pean tunnistama, mina ise soolopurjetamisest pole kunagi eriti osanud lugu pidada. Pean küll lugu inimestest, kes seda teha tahavad ja suudavad. Muide, maailma kangeim purjetaja selles kontekstis on jällegi naine, tegelikult isegi laps, Jessica Watson, kes 17-aastaselt purjetas üksinda ümber maakera 210 päevaga. Olen küll võistluspurjetamisega tegelenud, kuid seda võistlushasardi pisikut pole sees olnud.

Purjetamise võlu ongi on minu meelest selles kulgemise rahus. Mitte kuhugi ei ole kiiret, raske laev kiigub tuulte ja lainete rüpes oma majesteetlikus väärikuses. (Mida ei sega mobiiltelefon ega internet.) Selles suhtes ongi kahju, et purjetamistrennid on meil Eestis küll olemas, kuid Noorte Mereklubi sarnast huviringi oleks vaja, kus merehuvilised saaksid tegutseda eelkõige oma huvialaga, mitte sportlike saavutuste tagaajamisega.

Rubriigid: Muljed | Kommenteeri